Terastarindid õues: millist korrosioonikaitset hea tava eeldab

Miks paljas teras õues probleemiks muutub

Teras roostetab niiskuse ja hapniku koostoimel, ning Eesti kliimas, kus sademeid, lund ja temperatuurikõikumisi jagub aasta ringi, kulgeb see protsess õues seisval konstruktsioonil kiiremini kui kuivas siseruumis. Kõige haavatavamad on kohad, kus vesi kogub — horisontaalsed pinnad, keevisõmbluste juured, kruvi- ja poldiliidete vahed.

Roostetamine algab tavaliselt sealt, kust pealispinna kaitse on kahjustunud — kriimustusest, transpordil tekkinud löögist või lõikeservast, mida keegi pole üle töödelnud. Kui kaitse on terve, jääb protsess aeglaseks; kui see on katki, levib rooste kaitstud pinna alla ka seal, kus pealt vaadates midagi viga ei paista.

Tsingitud teras versus värvitud teras

Kuumtsingitud teras saab tehases sulatatud tsingikihi, mis katab pinna terviklikult, kaasa arvatud servad ja sisenurgad, kuhu pintsel või pihusti hiljem hästi ei ulatu. Tsink kaitseb terast ka mehaaniliselt — kui pind kriimustub, kaitseb ümbritsev tsink kahjustatud kohta elektrokeemiliselt edasi, mistõttu on tsingitud tarind õues pikaajaliselt kõige hooldusvabam valik.

Värvitud teras sobib samuti, aga nõuab korralikku aluspinna ettevalmistust: rasva- ja roostetuslait, sobiv grunt ja vähemalt kaks kihti pealisvärvi, mis on mõeldud välitingimustele. Värvikihi vigastused tuleb parandada niipea kui need märgatakse, sest ilma tsingi lisakaitseta hakkab rooste kriimustuse alt levima kohe.

Praktikas kombineeritakse mõlemat — kandvad profiilid tsingitakse tehases, kohapeal tehtud keevisõmblused ja lõikeservad töödeldakse üle tsingirikka pinnasvärvi või remonttsingiga, ja kui välimus on oluline, kantakse peale ka pealisvärv.

• Kuumtsingitud teras: ühtlane katvus, sh servad ja sisenurgad
• Värvitud teras: vajab korralikku aluspinda ja perioodilist ülevaatust
• Keevisõmblused ja lõikekohad tuleb pärast paigaldust eraldi üle töödelda
• Kriimustused ja löögikohad parandada niipea kui märgatakse

Miks vältida terase otsekontakti betooniga

Betoon on niiske ja aluseline materjal, mis pikas kontaktis paljasterasega kiirendab korrosiooni just kontaktpinnal — koht, kust rooste algust ei näe enne, kui tarind juba nõrgeneb. See puudutab eelkõige postialuseid, mis seisavad betoonvundamendis või -aluses ilma vahekihita.

Levinud lahendus on jätta terase ja betooni vahele õhupilu või kasutada tsingitud teraskinnitust, mis on ette nähtud postialuseks — nii ei seisa metall kunagi otse vees ega niiskes betoonis, vaid jääb ümbritsevast õhust kuivama.

Sama põhimõte kehtib maapinna ja terase kokkupuute kohta: post, mis seisab osaliselt mullas, roostetab mullapiiri juures kiiremini kui mujal, mistõttu tasub postialus tõsta pinnasest ja betoonist mõne sentimeetri kõrgusele.

Mida saab ise teha ja millal kutsuda spetsialist

Väiksema pergola või varjualuse puhul saab omanik ise jälgida, et tsingitud profiilidel poleks transpordi- või paigalduskahjustusi, ja need vajadusel remonttsingiga üle värvida. Samuti tasub ise regulaarselt üle vaadata kruvi- ja poldiliited ning need, kui vaja, uuesti pingutada.

Kui tarind vajab kohapeal keevitamist — näiteks raami kokkupanekut, tugede lisamist või paranduskeevitust — on mõistlik jätta see spetsialistile, sest õmblus, mida pole korrektselt puhastatud ega kaitstud, jääb tarindi kõige nõrgemaks kohaks. Meie keevitustööd algavad 55 €/h ja sobivad nii uue tarindi kokkupanekuks kui olemasoleva parandamiseks.

Suurema terastarindi — carporti raami, kuuri kandekonstruktsiooni või piirdeaia terasosade — puhul on otstarbekas tellida kogu töö tervikuna, kaasa arvatud korrosioonikaitse. Meie metallkonstruktsioonide teenus algab 250 € tööst ja katab nii valmistamise kui vajaliku pinnakaitse.

Millal on tegemist loakohustusliku ehitisega

Väike pergola või lahtine varjualune ei vaja enamasti eraldi luba, kuid suurem carport, kinnine kuur või mistahes hoone, mis muudab ehitusaluse pinna suuremaks või asub kinnistu piiri lähedal, jääb tihti loakohustuse alla. Täpne piir sõltub hoone suurusest, otstarbest ja asukohast, mistõttu tasub see alati enne ehitamist üle kontrollida, mitte eeldada.

Kõige kindlam viis on vaadata ehitisregistrist või küsida otse Tallinna linnalt või oma valla ehitusjärelevalvelt, kas kavandatav rajatis vajab teatist või ehitusluba. Korterelamu puhul, kus rajatis mõjutab ühiskasutatavat õueala, tuleb kavatsus tavaliselt kooskõlastada ka korteriühistuga, isegi kui linn ise luba ei nõua.

Kandekonstruktsioone puudutavate küsimuste puhul, mis lähevad kaevetööde, vundamendi või hoone kandevõimega seotud otsuste juurde, tasub kaasata pädev spetsialist juba projekti faasis — see hoiab ära olukorra, kus valmis tarind osutub hiljem nõuetele mittevastavaks.

• Kontrollige ehitisregistrist, kas rajatis vajab teatist või luba
• Korterelamu õuealal kooskõlastage kavatsus korteriühistuga
• Kandevõimet puudutavates küsimustes kaasake spetsialist juba projekteerimisel
• Ärge eeldage — pigem küsige linnalt või vallalt üle