Metallvärava tegemine ise või tellimine lukksepalt
Abimeistri meeskond · Uuendatud · 3 min lugemist
Profiiltoru on odav, keevitusaparaadi saab rendile, ja YouTube'i video järgi näeb töö lihtne välja. Tegelikkuses on aiavärav üks neist töödest, kus vahe amatööri ja korraliku tulemuse vahel ei ole oskuses hoida elektroodi, vaid geomeetrias, materjali valikus ja selles, kuidas väravavarn end aja jooksul ei vaju. See juhend vaatab, mis läheb ise tehes tegelikult vaja, kus kulub rohkem raha kui arvasite, ja millal on mõistlikum tellida valmis töö.

Mida keevitamine õues tegelikult nõuab
Profiiltoru kokkukeevitamine tundub esmapilgul lihtsam kui see on. Nurgad peavad jääma täpselt 90 kraadi, õmblused peavad läbi materjali sulama, mitte jääma pealiskaudseks, ja raam ei tohi keevitamisel kaarduda. Kui raam kaardub ehk niinimetatud «tõmbab», ei sulgu värav ühtlaselt ja parandamine pärast on tülikam kui algusest peale õigesti tehtud töö.
Õues keevitamisel lisandub tuul, mis puhub kaitsegaasi keevituskaarelt eemale ja jätab õmblusesse poore. Poorne õmblus näeb valmis pealt korralik, kuid mõranema hakkab see just talvise külmumis-sulamistsükli ajal. Elektroodkeevitus (MMA) taluvad tuult paremini kui gaasikaitsega keevitus (MIG-MAG), aga elektroodkeevitusega on raskem saada ilusat, ühtlast õmblust nähtavale pinnale.
Vajaminev varustus ei piirdu keevitusaparaadiga. Vaja on nurklõikurit toru lõikamiseks ja õmbluste puhastamiseks, mõõdulinti ja täpset nurgikut, keevituskiivrit koos varjestusega, ja kindlasti kindlat aluspinda, kuhu raam kokku panna, nii et see püsib ristlõikes tasapinnaline.
Mis läheb materjali arvestuses tavaliselt valesti
Profiiltoru hind meetri kohta on tõesti odav, kuid arvestus lõpeb harva sellega. Värava raami jaoks kulub tugevam toru (näiteks 40×40 mm või 40×60 mm), täidissüdamikuga hingede kandmiseks tugevam tugipost, mis tuleb betoneerida sügavamale kui kergem aiapost, ja korrosioonikaitse, mis tähendab tsinkgrunti ja pealisvärvi, mitte ainult ühte kihti spraypurgist.
Sageli alahinnatakse hingi ja lukustust. Odavad turul müüdavad hinged võivad kanda väravat mõne aasta, kuid raske metallvärav vajab reguleeritavaid, koormustaluvusega hingi, mis maksavad omaette rohkem kui algselt planeeritud kogu materjali eelarve. Sama lugu on lukuga — tavaline riivi tüüpi lukk ei sobi väravale, mis peab vastu pidama tuulele ja igapäevasele kasutusele.
- Profiiltoru raamile (tugevam kui tundub vajalik)
- Tugipostid ja betoon sügavuse tagamiseks
- Tsinkgrunt ja välitingimustele mõeldud pealisvärv
- Koormustaluvusega reguleeritavad hinged
- Lukustus, mis peab vastu ilmale ja kasutusele
- Rendikeevitusaparaat ja kaitsegaas, kui pole oma
Kus omatehtud värava juures tavaliselt asi untsu läheb
Kõige levinum viga on postide asetus. Kui postid ei jää täpselt paralleelsed ja õiges kauguses, ei sulgu värav ühtlaselt, olenemata sellest, kui hästi raam on keevitatud. Postid tuleb loodida ja mõõtu kontrollida enne betoonisse jätmist, mitte pärast.
Teine levinud probleem on raami vajumine aastate jooksul, kui hinged on paigaldatud liiga kõrgele või liiga madalale postil, või kui postiava pole piisavalt sügav. Kevadel, kui pinnas pärast külmumist liigub, tuleb see nähtavaks — värav hakkab kraapima maapinda või kiikuma.
Kolmas koht, kus amatöörtöö annab kiiresti tunda, on korrosioonikaitse puudulikkus keevisõmbluste juures. Kui õmblust ei puhastata ja kaetud ei saa korralikult, tekib just seal esimene rooste, sageli juba esimese talve järel, ja see levib väravale nähtavale kohale, mida ei saa lihtsalt üle värvida.
Millal ise tegemine on mõistlik ja millal mitte
Kui teil on juba keevitusoskus, korralik keevitusaparaat ja te ehitate lihtsat, ühe sektsiooniga jalgväravat või madalat piirdeväravat aiaservale, on iseehitamine reaalne valik. Töö õnnestub tõenäolisemalt, kui teete raami sirgel, kõval aluspinnal ja kontrollite nurki mitu korda enne kinnikeevitamist.
Kui tegemist on sõiduautole mõeldud sõiduväravaga, mis peab kandma oma kaalu, taluma korduvat avamist ja sulgemist aastate jooksul ning püsima loodis läbi külmumistsüklite, on vahe hobikeevitaja ja kutseoskuse vahel juba tuntavam. Siin ei maksa amatöörtöö enam ainult materjalis, vaid ka postide vahetamises paari aasta pärast, kui need on valesti paigaldatud.
Mida maksab tellimine ja mis selle eest saab
Kui soovite ainult keevitustöö osa — näiteks teil on juba profiiltoru ja plaan, aga keevitamine tundub liiga riskantne katsetada õues esimest korda — saab tellida keevitustööd tunnihinnaga alates 55 €/h. See sobib, kui teil on oskus paigalduseks, aga mitte keevitamiseks.
Kui vajate tervet väravat koos postide paigaldusega, sobib aia remont ja paigaldus tunnihinnaga alates 45 €/h, või suurema, terviklahendusena tellitava metallkonstruktsiooni puhul fikseeritud hind alates 250 € tööst, mis antakse pärast mõõtude ja fotode ülevaatamist ja kehtib 30 päeva. Fikseeritud hind annab kindluse, et lõpphind ei kasva, kui materjali kogus muutub.
Lihtne jalgvärav on iseehitamiseks reaalne, kuid sõiduvärav, mis peab aastaid vastu pidama, tasub tellida — enamik probleeme tekib postide asetuses ja korrosioonikaitses, mitte keevitusoskuses.